Paljud inimesed ajavad ikka veel terve enesehoolduse segamini otsese enesearmastusega, pannes maamiini oma suhete vundamendile.
Nad ohverdavad oma huvid, oodates tänulikkust, ja jõuavad lõpuks ainult läbipõlemiseni ja pahameeleni, vahendab .
Tõelisel enesearmastusel ei ole midagi pistmist narsistliku nartsissismiga. Pigem on see tugev sisemine vundament, mis võimaldab sul tormidest välja tulla ja hinnata ennast ka konfliktihetkedel.
Pixabay
Psühholoogid märgivad, et inimene, kes ei väärtusta ennast, projitseerib selle suhtumise alateadlikult oma partnerile. Ta suudab vaevalt uskuda komplimentide siirusesse ja ootab pidevalt saaki, tekitades paarisuhtes mürgise ärevuse õhkkonna.
Selline inimene on nagu maja, mille vundament on habras, mis vajab pidevalt tuge väljastpoolt. Iga tuuleiil – kriitika, partneri tähelepanematus – paneb ta maadligi värisema. Tema meeleolu ja enesehinnang hakkavad katastroofiliselt sõltuma armastatu igast sõnast ja pilgust.
Oma sisemisest tuumast ilma jäädes langeb ta kaasusesse sõltuvusse, lahustudes jäljetult teises. Kahe tervikliku isiksuse asemel tekib üks ebastabiilne konstruktsioon, kus mõlemad kaotavad end. Sellise paari partner tunneb sageli ülekaalukat vastutust kellegi teise õnne eest.
Paariteraapia terapeudid rõhutavad sageli, et võime öelda “ei” ja kehtestada isiklikke piire on enesearmastuse ja suhte armastuse akt. See ei ole mitte müür, vaid pigem jõe kallas, mis takistab seda kaootiliselt ülevoolamast ja hävitamast kõike ümberringi. Kus puuduvad piirid, muutub armastus järk-järgult sooks, kus upuvad nii individuaalsus kui ka kirg.
Kui inimene väärtustab tõeliselt ennast, ei lase ta end halvustavalt kohelda, kuid ta ei püüa ka oma partnerit alandada. Tema juuresolekul hakkavad teised inimesed end tahtmatult rahulikumalt ja enesekindlamalt tundma. Ta ei vaja pidevaid kinnitusi oma tähtsuse kohta, sest ta kannab seda tunnet endas.
Tema enesekindlus muutub magnetiliseks jõuks, mis tõmbab ligi sama küpset suhtumist. Terved partnerid tunnevad intuitiivselt ära selle sisemise terviklikkuse ja püüavad selle poole. Suhted vabanevad vastastikuste kaebuste ja manipuleerimise koormast.
Enesearmastus avaldub väikestes asjades: võime veeta üksinda õhtu ilma süütundeta, võime valida tööd ja hobisid, mis toovad rõõmu. See ei tähenda isolatsiooni, vaid täidab meie ühist aega uute värvide ja vestlusteemadega.
Iga partneri huvitav ja rikas elu muutub ühiseks varaks ja lõputute vastastikuste huvide allikaks.
Üks kuulus psühhoterapeut ütles kunagi, et me saame teist inimest armastada ainult nii palju, kui me iseennast armastame. See mõte tundub ainult esmapilgul paradoksaalne. Püüda anda kellelegi teisele seda, mida sul ei ole, on hukule määratud ja viib ainult emotsionaalse kurnatuseni.
Täites oma sisemise anuma, on inimene võimeline oma partneriga jagama ilma kahetsuseta või varjatud arveteta. Tema armastusest saab pigem tingimusteta kingitus kui tehing, mille puhul oodatakse vastastikust investeeringut.
Selline suhe lakkab olemast ambitsioonide lahinguväli ja muutub turvaliseks sadamaks.
Loe ka
- Mis juhtub, kui sõprus suhtest kaob: miks kirg ei ole piisav
- Miks me vajame “armastuse keelt”: kuidas lõpetada erinevate dialektide rääkimine
