See armas pea kallutatud poos võib sulatada isegi kõige rangema mehe südame.
Kuid selle fotogeense žesti taga peitub i korrespondendi sõnul koerte intelligentsuse ja füsioloogia keerukas toimimine, mitte lihtsalt katse näida armas.
Kõige loogilisem teooria näib olevat, et koerad teevad seda, et paremini kuulda. Nende kõrvatrumli ehitus võimaldab neil suunata oma kõrvad heliallika suunas ning pea kerge kallutamine aitab neil tuttavat käsku või intonatsiooni täpsemalt tuvastada. See kehtib eriti sõnade puhul, mida lemmikloom seostab jalutuskäigu või toiduga.
Teine, mitte vähem veenev teooria on seotud nägemise eripäradega. Paljude tõugude pikad suukorvid tekitavad otse nina ette omamoodi “pimeda nurga”, mis takistab meil nägemast inimese näo alumist osa. Kallutades pead, parandab koer lihtsalt oma nägemist, et näha kõige olulisemat – oma omaniku suud, mis on kõne ja emotsioonide allikas.
Ungari Eötvös Lorandi Ülikooli teadlaste poolt läbi viidud uuringus leiti, et koerad, kes kallutavad inimestega suheldes sagedamini pead, mäletavad paremini mänguasjade nimesid. See viitab sellele, et see žest võib olla keskendumise ja mäletamisprotsessi väline märk.
Võib oletada, et sel hetkel töötleb looma aju aktiivselt tuttavat heli, püüdes seda sobitada konkreetse tähenduse või ootusega. See ei ole pelgalt refleks, vaid märk suhtlemisse pühendumisest. Sellised koerad ei kuula lihtsalt, nad püüavad tõesti aru saada.
Sotsiaalset aspekti ei tohiks maha arvata. Kutsikad õpivad kiiresti, et teatud käitumine kutsub inimestelt esile positiivse reaktsiooni – naeratused, hellad kõned, silitamine. Kuigi pea kallutamine on esialgu tahtmatu žest, on see kergesti kujunenud edukaks sotsiaalseks taktikaks.
Lemmikloom õpib sõna otseses mõttes olema oma peremehe jaoks arusaadav ja meeldiv. Ta näeb, et tema žesti peetakse armsaks, ja kordab seda uuesti, et pikendada suhtlemist ja saada osa tähelepanu. See annab tunnistust sügavast emotsionaalsest sidemest kümneid tuhandeid aastaid tagasi kodustatud liigi ja inimese vahel.
Ühel päeval jutustas mu maal elav naaber, kellele kuulub vana spanjel, ühe naljaka loo. Tema koer, tavaliselt flegmaatiline, muutus alati elavaks ja kallutas lõbustavalt pead küljele, kui ta võttis tema rihma kätte. Reaktsioon oli sama ka siis, kui ta tegi seda vaikselt, lihtsalt kapist välja võttes.
See juhtum kinnitab, et mõnikord võib žest olla osa tervest käitumiskompleksist, mis on seotud meeldiva sündmuse ootusega. See muutub hääletuks, kuid väga kõnekaks küsimuseks: “Kas me läheme?”. Niisiis, vaadates nendesse intelligentsetesse, mõistvatesse silmadesse, võite olla kindel, et seal sees toimub kompleksne ja mõtestatud töö.
Loe ka
- Miks kassid müristavad: iidse arusaama varjatud mehhanism
- Kuidas lugeda kassi suudlust: miks ta sulle aeglaselt pilgutab
