Impostorsündroom on see kutsumata külaline, kes sosistab isegi kõige pädevamate inimeste kõrva, et nende edu on juhus ja et kõik hakkavad kohe-kohe aru saama ja kõik paljastada.
Ta ei vaata diplomeid ja saavutusi, õõnestades enesekindlust seestpoolt, teatab TTÜ uudiste korrespondent.
Psühholoogid usuvad, et selle nähtuse juured ulatuvad sageli lapsepõlve, kus kiitus võis olla tingimuslik ja sõltus ainult suurejoonelistest õnnestumistest. Inimene sisendab suhtumist, et tema väärtust ei määra mitte pingutused, vaid üksnes laitmatu tulemus.
Pixabay
Karjääriarengu ekspert märgib, et impostorsündroom on eriti iseloomulik perfektsionistidele, kes kardavad paaniliselt teha isegi väikseid vigu. Hirm, et nad ei ole “piisavalt head”, halvab neid palju rohkem kui uustulnukaid endid.
Huvitaval kombel süveneb see seisund sageli karjääriredelil või avaliku tunnustuse saamisel. Aju tõlgendab uut vastutuse taset mitte kui teenitud edu, vaid kui ohtu, mis nõuab kõigi jõudude mobiliseerimist, et vältida “häbi”.
Üks edukas kirjanik tunnistas, et iga uue raamatu ilmumisega kartis ta ainult rohkem, et seekord näevad lugejad, et ta “ei tõmba seda välja”. Ta pidi end sõna otseses mõttes sundima, et saata käsikirju kirjastajatele, sest sisemine hääl ütles talle, et need ei ole täiuslikud.
Selle seisundi vastu võitlemine üksi on peaaegu kasutu, sest iga uut saavutust impostor-sündroom lihtsalt kasutab oma õigsuse tõestuseks. Psühholoogid soovitavad need hirmud avalikustada, väljendades neid psühholoogile või usaldusväärsele kolleegile.
Kui irratsionaalne hirm valjusti välja öeldakse, kaotab see sageli oma jõu, osutudes lihtsalt murelikuks mõttekogumiks. Kasulik on pidada “edupäevikut”, kuhu kantakse kirja kõik ametialased võidud ja positiivne tagasiside, isegi väikesed, mis on saadud.
Selliste sissekannete uuesti lugemine kahtluse hetkedel on võimas vastumürk mürgisele sisemisele kriitikale. Tasapisi jõuab inimene arusaamisele, et tee meisterlikkuseni koosneb katsetest ja vigadest, mitte ainult triumfidest.
Oma “mitte-ideaalsuse” aktsepteerimine ei muutu lüüasaamiseks, vaid vabanemiseks, mis avab tee tõelisele, mitte piinarikkale professionaalsele kasvule.
Loe ka
- Miks multitasking muudab töö aeglasemaks: kuidas aju meid vaheldumise eest karistab
- Miks me peame õppima emotsionaalseid piire: miks empaatia ei tähenda ohverdamist
